VIDEO | Esimene langevarjuhüpe! Kelle jaoks see on ja mida see minu jaoks tähendab?

Ma kardan oma elus nii paljusid asju, et vahel imestan, kuidas ma üldse nii kaugele olen jõudnud. Mis on minu suurimad hirmud? Here you are! Ma kardan madusid, kitsaid kinniseid ruume, lendamist, kõrgust, üksindust, pimedust, abitust ja kardan, et äkki minuga juhtub midagi ja ma kaotan oma tervise. Noh, hirme on mul palju, aga ühel imekaunil suveõhtul tegin ma midagi, mis astus vastu mitmele hirmule korraga – ma hüppasin langevarjuga. Miks ma seda tegin ja mida see mulle andis? Kelle jaoks on selline hullus mõeldud?

 Minu hea sõbranna Ave on käinud juba mõnda aega koolitusel ja praeguseks hüppab juba ise. Pärast Arvamusfestivali külastust istusime koos autosse ja sõitsin temaga kaasa vaatama, kuidas ta treeningu viimaseid hüppeid teeb. Ta rääkis mulle küll, kuidas lennuväljal käituma peab ja mida teha ei tohi, aga noh, ma ju nagunii oma jalga lennuki lähedale ei tõsta ja ma kuulasin niisama huviga.

 Olles Kuusiku lennuväljale jõudnud, ootas meid imekaunis päikeseloojang ning valmistus viimaseks hüppeks sunset load. Keegi tegi nalja, et Ave sõbranna võiks minna tandemhüppele. Väga naljakas küll, aga mul ei ole nii palju üleliigset raha ja pealegi on see hirmus! Nali naljaks, aga 15 minutit hiljem rääkisime asjast juba tõsiselt. Kõik tundus täiuslik: ilm on imeilus, päike loojub, tandemiks on koht olemas, sõbranna on toeks ja mul tegelikult oleks see raha olemas, kui natuke kokku hoian. Niisiis tuli minna, sisetunne ütles, et kõik on õige ja klapib! Sel ajal, kui rihmu peale pandi, olin ma veel elevil ja ei kartnud väga palju…

 Lennukis istudes oli pühitud minu kõrguse- ja lennuhirm, sest midagi hullemat ju ootas ees. Instruktor Tanel Viin näitas aknast, et näe, seal on Tallinna kõrghooned ja sealt paistab Pärnu laht. Uskumatu! Ma hüppan alla lennukist kõrguselt, kus paistab nii minu lapsepõlvelinn Pärnu, kui kodulinn Tallinn! Äkki ma saan surma? Äkki instruktor saab infarkti! Ma olin hirmust kange!

 Kõige hullem hetk oli lennukist väljumine ja seejärel vabalangus, see kestis kuskil 50 sekundit ja ma olin endiselt krampis. Selle aja ma ikka veel ei uskunud, et ma seda teen, ma olin justkui loodusega üksi, võimsa maaga üksi, kukun ja langen meeletu kiirusega, ja ükskõik, mis juhtub, ma ületasin end ja kõik oma hirmud. Kõik muu oli tühine, ma olin võimsa looduse rüpes.
Vaata videot:

Surmahirm möödus ja suur pingelangus oli langevarju avanemine. “Yess, me vist ei saagi surma,” oli mõte ja ma julgesin rääkida ja natuke end lõdvemaks lasta, et imekaunist loodust ja loojangut nautida. Vaade oli lausa imeline! Milline vabanemise tunne! Tundsin, et ma olen rohkem elus kui kunagi üldse olen olnud. Maandumine oli pehme ja sujuv, minu lillad püksid jäid puhtaks ning jalg värises. Natuke kõhus keeras.

See on vast elu siiani kõige paremini kulutatud 230 eurot, mis kaalub üle igasuguse shoppingu või veininautlemise! Vabalangus ületab kõik su senised hirmud ning paneb perspektiivid paika, sest kõik tühised mured ning kartused kaovad selle languskiiruse keskel imeväel. Viimati tundsin ma end nii kergelt ja rõõmsalt, kui tegin läbi Muhu Väina regati ööetapi. Ka see oli meeletu eneseületus, kergendus ja vabanemine. Langevarjuhüpe ise on turvaline, vari on disainitud avanema ja avaneb nagunii, jama korral on varuvari ning instruktor on ilmselt teinud kõvasti üle tuhande hüppe. Härra Viin lausa 2000 ringis. Ühesõnaga, langevarjuhüpe pole ainult neile, kes on uljad, midagi ei karda või leiavad, et neil pole midagi kaotada. See on vabanemine ja vastu astumine hirmudele. Mis kõige tähtsam, see innustab minus endas edaspidi tegema otsuseid vähem muretseda.