Ideaalse puhkuse võlunipid

Ideaalse puhkuse võlunipid

Iga puhkus on minu jaoks eriline ja teistsugune ning avastan alati midagi uut ja põnevat. Jah, ei-tea-mitmendat korda Türgis, ja veel samas regioonis, puhates võib endiselt palju põnevat juhtuda.

Kuna olen Türgis puhkamisest ka varem kirjutanud, siis asun Alanya linna ja ümbruse uute avastuste ning soovituste juurde. Kui tekitan sinus huvi, siis pole miskit muud kui Tuusik lahti lüüa ja ka endale reisi planeerima hakata, sest Türgi on tõesti mitmekülgne riik, mida külastada.

Pileteid ostes mõtle sellele, kas plaanid teha puhtalt rannapuhkuse ning veeta enamasti aega päevitades, süües ja shopates või soovid ka ringi kapata ja ümbrust avastada. Kui plaanid vaid lebotada, siis pole vaja minna hotelli, mis asub linnas ning sobib kästi kõik hinnas pakett. Meie reisisime läbi Tuusiku (muide olen enamus oma Alanya reisid läbi Tuusiku võtnud ja alati rahul olnud) ning valisime Alanyas asuva rannaäärse hotelli nimega Cook’s Club. Kuna teadsime, et soovime ka ümbrust ja erinevaid roogasid avastada, siis valisime paketi, kus hinnas vaid hommikusöök ja see oli üks parimaid otsuseid, mis teha saime. Sõime pea iga päev erinevas kohas ning proovisime ära nii kohaliku kebabi, grillivaliku kui erinevate restoranide lambaliha ilma igasuguse mõtteta, et mis kell meil on kohustus kuskil buffee ääres olla, mille eest juba ette maksnud oleksime.

Hotell Cook’s Club Alanya on ideaalse asukohaga Cleopatra rannas ning mõnusalt boheemlasliku väljanägemisega. Kauneid pildistamise nurki seal juba leidus. Kahel hommikul võtsin aega päevitamiseks ja meres ujumiseks ning mõnel õhtul nautisime rannabaari hubast atmosfääri elava lõkketule, house-muusika ja maitsvate kokteilide saatel. Ühel õhtul oli seal koguni piletitega house-muusika pidu ning kahel õhtul peeti pulmi, ühte neist vaatasime lausa nii lähedalt, et ronisime pruutpaariga samale pildile.

Türgi pulm, mida ei peetud sugugi traditsiooniliselt. Pruutpaar armastas mõnuga tantsu lüüa ning ei peljanud ära ka Eestist pärit turistidega lõbusal fotol poseerida.

Kuna mu reisikaaslane Taavi on kalamees ning peab Eestis oma Kalatakso äri, siis tegi ta ühel õhtul veel sellise pulli, et astus hotelli värskelt püütud kalaga sisse ja uuris, kas saab seda ise kööki puhastama minna. Pärast mõningast ehmatuse hetke ja arutamist pakuti meile välja, et nad puhastavad ja valmistavad selle ise värskelt grillituna ja me olime enam kui rõõmsad selle suurepärase ja värske õhtuse roa üle. Kui muidu Türgi veinid pole just suuremad maitseelamused, siis erilise õhtu puhul kraamiti meile ka Tšiilist pärit chardonnay välja.

Alanya linna parim vaatamisväärsus on kindlasti suur kindluse territoorium, mis võtab täitsa ära päevakese ringi matkamiseks. Sinna saab üles köisraudee abil ning alla tagasi tasub matkata jalgsi – nii saad rahulikult nautida imelisi vaateid linnale ja sadamale ning avastada armsaid kindluse territooriumi tänavaid või pisikesi müügipunkte, kus värskelt pressitud granaatõuna mahla ühe või kahe euroga osta saab. Vahemärkusena tuleb tunnistada, et koristamises türklased väga osavad pole. Näiteks võib ühes põhilises turistide külastamise kohas nurga taha piiludes näha igasugu prügi või ohtralt plastpudeleid vedelemas. Aga hea boonusena avastasime veel kindlusest tagasi matkates suurepärase vaatega Panorama restorani, kus pisut kõrgi olemisega teenindajad meile krevette ning Martinit serveerisid.

Kuna jalgsi liikumine ajas rahutuks ja avastamise kihk oli suur, siis tuli rentida roller. Ma olin muidugi kindel, et selles liikluses saan ma surma, sest otseselt muid reegleid nagu ei paista olevat kui see, et lihtsalt tuleb jälgida teisi liiklejaid, kes hoiatamata ette keeravad või punase tule alt läbi nö vajuvad. Aga olgu, tervisekindlustus on ju tehtud ja mäed vajasid avastamist.

Sihtpunktideks võtsime kaks Alanya linna läheduses olevat kohta – Sapadere kanjoni ning ühe tuntud piknikukoha nimega Dim çayı barajı. Mõlemate külastus on retke väärt ning soovitan iga kell nendesse kohtadesse pigem ise rännata kui miski suurema grupiga neid külastada. Nii saab kõike omas tempos teha ja nautida vastavalt tujule.

Dim çayı barajı kostitas meid lihavalikuga ning krevettidega grillilt – kahepeale läks meil koos jookidega ligikaudu 30 eurot ning pärast seda tabas meid loomulikult food coma. Seda oli seal mõnus jääkülma mägedest tuleva vee vulina ja kohalike kasside seltsis nautida. Julgemad käivad seal ka suplemas, aga kuna mu tervis on sügiseti pigem tundlik, siis otsustasin sel korral mitte katsetama minna.

Olen alati puhanud Alanya kandis ning otselennuga maandunud Antalya lennujaamas. Linnad on teineteisest kahe tunni kaugusel ja sõit olnud pisut tüütu, aga kuidagi kahju oleks jätta ka Antalya vaatamata. Seega mõeldud-tehtud, rentisime auto ning vaatasim üle Antalya kuulsa vanalinna. Pärast üsna pingelist kiirtee sõitu pidime tõdema, et see oli seda väärt, Anatlya on tõesti kaunis. Vanalinn üllatas pisikeste kitsaste tänavate, ilusate merevaadete, mõnusate söögikohtade, armsate poekeste ning rahuliku atmosfääriga. Loomulikult tervitasid ka seal meid ohtralt kasse ja kassipoegi, kes ma innuga üles pildistasin.

Muidugi tasub ka Alanya tänavate vahel jalutuskäik ette võtta. Kui põhilistest shoppingu-tänavatest kõrvale kalduda, võib avastada hubase interjööriga hipsterlikke kohvikuid, lilledest pungil privaatseid aedu ning armsaid käsitööpoode, kus keegi sulle midagi liiga suure entusiasmiga pähe määrida ei ürita. Nii rändas minuga Eestisse kaasa näiteks ühe naisterahva poolt käsitsi valmistatud külmkapimagnet, mis ei maksnud sugugi rohkem kui peatänavatel pakutav masstoodang.

Vägeva üllatusena avastasin, et mu hotelli kõrval asub vintage-ehete ja põnevate kivimite pood. See oli tõeliselt vägev avastus – ükski kivim või ehe ei kordunud ning kaup erines igal pool mujal pakutust. Näiteks võis seal leida vääriskividega ehitud hõbesõrmuse lausa 350 euro eest. Olin seda esimese asjana proovinud ja õnneks “seda” tunnet siiski ei tekkinud 😀 Muide, minu jaoks on ehted õrnalt ka emotsionaalse väärtusega, kandes mälestusi, seega peab reisilt toodud ehe tekitama erilise tunde.

Leti taga toimetav vanem härra lihvis poes kivimeid sobivatesse suurustesse ja kujudesse ning ei kiirustanud mulle oma toodangut pähe määrima. Soetasin tema käest unikaalse disainiga kahe granaadi kiviga ehitud hõbesõrmuse ning siis alles selgus, et kivimid on tema isiklik kirg. Seega, võta vaid aega avastada ning võid ka mitmendat korda Alanyat külastades märgata tõelisi pärleid.

Poseerimas oma värske vintage-ostuga.

Riietusest rääkides, siis võtsin reisile mõnuga kaasa kleidikesi ja pisut Eesti disaini. Kuna olin reisil koos meesterahvaga, siis julgesin nunnusid ja naiselikke kleidikesi kanda – üksi jalutades võib nendega liiga palju tähelepanu saada. Hoolimata sellest, kui väga ma kleite suviste ilmadega kanda armastan, osutusid reisi kõige mõnusamaks kaaslaseks pisike topp ja retuusid, millele hea midagi peale visata, olgu see siis teksatagi või mõnusast kangast pikem triiksärk. Lisaks pean tõdema, et nii vähe pole ma veel bikiindes aega veetnud, kui sel korral. Rannas peesitada sain vaid kahel hommikul, aga kõike oli õnneks piisavalt ja tasakaalus. Puhkuse tšill meeleolu ning ringi matkamise mõnu vürtsitatud hea toidu ning kokteilidega on just see, mida ma sel korral vajasin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga