Horvaatia mägede vaated: elu kohtumas hävinguga

Horvaatia reisiseiklused jätkuvad ja võin öelda, et niisama vedelemist ja peesitamist ei olnud sugugi palju, sest põnev piirkond ja mäed vajasid avastamist. 

Ühel õhtul otsustasime taas autodesse istuda ning minna mägedesse päikeseloojangut vaatama ja valgusmängu avastama. Vaade oli muljetavaldav ja eriti meeldib mulle Horvaatia juures see, et mäed pakuvad võimsaid vaateid ning rahuldatud saab ka minu merelembus.

Edasi võtsime suuna, et hakata tasapisi kodu poole liikuma Podstrana rannas. Kõigest nädal enne meie saabumist oli Horvaatias ulatuslik metsapõleng, mis tegi kohalikud tõeliselt murelikuks, hävitades istandusi ning mõned elamud. Juhuslikult sattusime koduteel põlengu ala avastama ning matkasime lookleval rajal kõrgustesse, et lähemalt näha, mida tuli ja häving on loodusega teinud. Minu jaoks oli see mõtlemapanev vaatepilt.

Muide, nädala aja jooksul nägime seal oma silmaga kahte väiksemat põlengut. Tugev kuumus on teinud asja nii ohtlikuks ja maa kuivaks, et iga väiksem tulesähvatus võib põhjustada suurema hävingu, kui kiiresti ei tegutseta. 

Elu versus häving.

Kunstiline marjapõõsas.

Meie vahva reisiseltskond: vasakult Kermo, Taavo, Kaie, Siim, Carl, Kärolin, Eleri ja mina.

Päike loojub seal võrreldes Eestiga marukiiresti ning kohe on kottpime. Niisiis matk mäest alla läks vähe kiiremini, sest muidu oleks pimedas ilmselt rajalt eemale eksinud. Vähemalt selline hirm minu põues tuksus.

Vaade kõrgustest linnale.