2019 – raskused ongi ületamiseks?!

See postitus on isiklik. 2019. aasta on olnud täielik väljakutse – naeru, kohanemist, pisaraid, õnnestumisi, pettumusi, päikest, masendust ja läbikukkumise tunnet on elu mulle pakkunud. Emotsioone ning õppetunde olen saanud küll ja veel. Mida siis saab veel mulle küll pakkuda 2020? Mul pole enam aimugi. Ja ei julge ka ennustada.

Aasta algas positiivselt. Vähemalt esimesed nädalad. Käisin esimest korda elus Egiptuses, kui lendasime Ekspress Meedia kolleegidega Hurghadasse päikese alla arvutitega tööd tegema. Sain teada, et hallist kaamosest tuleb siit Eestist vähemalt korra talve jooksul põgeneda. Päike annab lihtsalt nii palju jaksu ja energiat, et sellest piisab mitmeks kuuks. See jõud aitab vastu pidada ning võidelda negatiivsete emotsioonidega, mille tavapärane stress ja muu igapäevane meisse istutada püüavad.

Tagasilangus saabus pisut rohkem kui nädal pärast tagasi Eestisse tulekut, kui lahkus siit ilmast mu kallis vanaema. Vanaema oli olnud hooldekodus alates 2017. aasta septembrist ning mulle palju muret tekitanud – tema probleemid olid ka minu probleemid ja olin võtnud eesmärgiks tema eest hoolitseda, olla tema kõige kallim ja lähedasem tema elu viimasel etapil. Ta teadis, et võib mulle alati helistada, kui tal mure, valu, paha, kass peal. Tihti helistas ta ja rääkis, et soovib juba minna, lahkuda. Samas oli ka see rahaliselt raske aeg, sest kõik temaga seonduvad kulud olid minu kanda. Kui ta mulle eelmisel päeval helistas ja ütles, et tal on paha olla, siis tundus midagi teisiti küll, ta oli sassis pisut ja ei teadnud, kellele juba muret kurtnud oli. Hooldekodus on selleks kohapeal inimesed olemas, kes aitavad, kui miski teeb valu või piina. Lootsin, et nad aitavad. Hommikul kell pool üheksa tuli mulle kõne, et vanaema oli varahommikul lahkunud. Ma loodan, et tal ei olnud väga raske, paha, valus. Ma polnud kevadest saadik nii palju nutnud kui matuste aegu. Leinan ja igatsen teda siiamaani, ma lihtsalt vahepeal ei saanud aru, kui palju tegelikult. Vähemalt ei ole tal enam piina.

Jõudu ja rõõmu andsid mulle ka Türgi reisid. Käisin sel aastal õega lausa kolm korda Alanyas ja kõik need korrad on olnud omamoodi erilised ja ägedad. Lähemalt saab sellest lugeda SIIN.

Lisaks sai ära käidud mõned korrad Riias (sellest SIIN) ja ka põneval tööreisil Kiievis, kus toimus noorte moeloojate konkurss. Kiiev on äge linn, Ukraina disain vääib ostmist ning lisaks kõigele kohtasin palju ägedaid, inspireerivaid moevaldkonna inimesi. Isegi pisikene mõnepäevane sutsakas uude riiki on väga värskendav ja kohati mõjub nagu tõeline restart ajule, et edasi “lennata”.

Reisida loodan ma ka uuel aastal ohtralt ja usun, et see on asi, millesse investeerida, kui vähegi võimalusi on. Eks elama ja sööma peab ka, aga reisimist ei maksa unustada kunagi. Kui leiad enda jaoks selle miski, mis sind naeratama paneb, siis hoia sellest kinni ja praktiseeri veel ja veel. Ilma õnne ja rõõmuta pole asjal väga mõtet.

Detsembris lubasin omale veel ka teise reisi Hurghadasse, mille mul õnnestus mööda saata haigena. Üks hea päev oli, aga muudel aegadel kimbutasid mind erinevad tervisehädad. Sellest hoolimata oli mul tuju hea, sest päikese all tundusid kõik hädad pisut vähemsüngemana, kui nad siin pimedas talves tunduksid. Eestlaslik negativism hajus kenasti päikesekiirte paistel. Võtsin tõbisena ette ATV matka kõrbesse, käisin igapäevaselt meres ujumas ning ei kahetse sugugi!

Oktoobris avastasin enda jaoks uue haiguse – läbipõlemise. Minu jaoks on see alati olnud selline müstiline asi, millest räägitakse palju, mille vastu olen huvi tundnud, et seda vältida, aga olin siiski kaitsetu. Septembrikuu oli mu viimane Anne & Stiili veebijuhina ning tegin septembris ja oktoobris juba tööd ka Tallinn Dollsi moemajale. Oktoobris, Tallinna moenädala aegu (selle kohta loe SIIT), hakkasid ilmnema tervisemured, mis olid minu jaoks üllatavad ja kummalised.

Mäletan, kui tundsin ära pimesoolevalu – see oli valu, mida ma polnud kunagi varem kogenud. Mu kehaga oli midagi teistmoodi ja sõbranna Stella nõuannet kuulates läksin EMO-sse ja tuligi välja, et pean operatsioonile minema. Seekord olin aga pisut üle pannud tööga – mind saatsid igapäevased kuumahood, kui keha higistas nii, et meik ja riided võisid maha sulada. Lisaks olid mul juba korralikud uneprobleemid. Kui suutsin uinuda, siis ärkasin öösel üles selleks, et mõned tunnid lakke vahtides niisama muretseda. Boonuseks jäid ära päevad ning motivatsioon üldse midagi teha kahanes nullilähedaseks. Ma olen alati tööd rügada armastanud! Mis juhtus? Nädal puhkamist Pärnus ja kõik hakkas taas korda minema – see oli märguanne sellest, et olen end pooleks tõmmanud ja pean pisut hingama.

Niisiis olen olnud terve novembri ja detsembri vabakutseline ja oma akud taas täis laadinud, et edasi minna. Edasi minna uue innuga, seega olen igasugustele pakkumistele avatud ja nende üle rõõmus. Loomulikult on neid kahte kuud saatnud ka kasutu ja läbikukkumise tunne – õige tallinlane peab ju tööd rügama nii, et veri kõrvadest väljas! 😀 Ei, tegelikult on okei vahel ka hinge tõmmata. Nii on meist rohkem kasu endale, lähedastele, ühiskonnale 😉 Seega hoidkem end, armsad inimesed!

Kõikide nende uute kogemuste ja reisimiste kõrval suutsin ma ka taas armuda, seega kui su kõrval on inimene, kes sinust päriselt hoolib, sinusse usub, siis see on suur asi. Rääkimata kõikidest nendest armsatest sõbrannadest ja sõpradest, kes minuga on seda eluteekonda kõndimas.

Muide, ei saa unustada, et ka Eesti pakub palju variante puhkamiseks. Olen kindel, et sina, kes seda loed, pole päris kõike ära proovinud, mida armas kodumaa meile pakkuda suudab. Nädalavahetusel linnast välja sõitmiseks on palju ägedaid võimalusi. Võin näiteks tuua kajakimatka Soomaa vetest üle ujutatud metsade vahel, päikeseloojangu pikniku Kalarannas või Paljassaarel, äge kontsertelamus või festival linnast väljas (Metallica Tartus oli väga super!), Estonian Fashion Festival ja PÖFF toimuvad samuti ka Tartus ning Rummu karjäär ootab alati seiklejaid. Haapsalus toimuvatest Nostalgiapäevadest pajatasin SIIN ning langevarjuhüppest SIIN (lisatud ka hirmust kange video).

Kõikide nende seikluste vahel on mul Pärnus käsil ka projekt. Mulle jäi sinna kallilt vanaemalt maja, mille aeda oleme sel aastal ohtralt korrastanud ja mille õunapuude all palju suveiseid hommikusööke ja õhtuseid lõkkeõhtuid pidanud. Maja kätkeb minu jaoks palju vahvaid emotsioone, mida soovin elus hoida, seega olen võtnud tasapisi, samm-sammult ette ka selle putitamise. Praeguse postituse kirjutamise ajal on pooleli endale magamistoa korrastamine. Lagi on enam-vähem valmis, sein vajab tapeeti ning üks hea suur voodi on ka veel puudu. Tööd seal jätkub muidugi oi-oi kui palju 🙂

2019 oli aasta, mis oleks mulle justkui öelnud: “näe, jäid ju ellu küll”. Loodan, et seda 2020 kohta ütlema ei pea ja et see tuleb pisut vähem emotsionaalne. Polnud ka 2018 just kiita. Seega, olen uue aasta suhtes skeptiline ja astun sellele vastu pisut murelikuna, aga ka lootusärevana. Olen uute tööde ja projektide otsinguil ning ei jõua ära oodata, mille täpselt elu mulle ette veeretab.

Muide, meenub lõppu veel üks ütlus, mis netis silme eest läbi käinud: Don’t grow up, it’s a trap! Täiskasvanu elu ongi täis väljakutseid, millele vastu astuda ning lapseks ei saa meist keegi jääda 😛 Saame vaid ajaga kujundada oma suhtumist, et kas takerdume tagasilöökidesse või õpime ja vaatame lootusrikkalt edasi.

PS. Mida ma veel 2019. aastal tegin? Salvestasin Annele & Stiilile hulga podcaste, kirjutasin moeartikleid, tegin stilistikat fotoseeriatele (kliendiks Cellbes ja Ekspress Meedia), pildistasin erinevaid sündmuseid, astusin esimest korda elus üles päevajuhina (Pärnu Kaubamajaka moepäev, tänud Rõõmulaborile), aitasin korraldada Tallinn Fashion Weekil Tallinn Dollsi moeetendust, tegin kommunikatsiooni ja turundust, kirjutasin pressiteateid nii muusika, kui moe vallas.