Tallinn Fashion Week: kuidas me ajalugu tegime
No teate seda tunnet, kui saab läbi projekt, mida oled väga nautinud ja armastanud, aga mis on pakkunud ka mitmeid väljakutseid? Tallinn Fashion Week seda just seekord (tegelikult on iga kord olnud, ükskõik, mis rollis ma seal ka ei ole) oli. Tänu koroonaviiruse levikule tuli palju teha teistmoodi, aga tehtud ta sai! Jagan siin ka mõningaid pilte lavatagusest melust.
Koroonaviiruse levik on löönud ilmselt kõikide elud sassi, olime ka meie TFW tiimiga ootamas moenädalat ning disaineritel olid kollektsioonid valmis märtsikuuks toimuvaks moepeoks. Siis aga tuli juba kõigile teada 2 + 2 reegel, mida ma siin lahti seletama ei hakka ja oli vaja asjad ümber mõelda. Mulle hirmsasti meeldis TFW loovjuhi Aldo Järvsoo kommentaar, mille ta Facebooki postitas, seega jagan seda siin:
“Tallinn Fashion Weekist kui maailma esimesest virtuaalsest moenädalast. Keegi ei ”soovitanud tungivalt” ega ka ”keelanud” meil toimuda btw. Lihtsalt ise mõtlesime oma ”naiseliku intuitsiooniga”, et hallooo! mida kuradit, me ju ei saa kedagi ohtu seada ja peame muul moel toimuma. Sai siis virtuaalne moenädal, esimene maailmas, nunnult kodumaine ja imeline!”
“Ei olnud seda muide kerge teha, Henri Keerutaja videografeeris kaks nädalt, RGB tiim orgunnis MEHED, valguse, muusika, lava… Kristina Herodes hoolitses oma kambaga intekate eest, Meisi Volt tegi megalt meediat.” (Aitäh, Aldo!)
Kuna palju inimesi ei tohi ühes ruumis ninapidi olla, siis oli RGB laohoone hea avar koht, kus show’d teha – rahvas oli hajali, sai hoida kahemeetrist vahet ning kohapeal olid ainult väike videotiim, TFW tiim (peakorraldaja Anu Kikas, lavataguse koordinaator Renata Lensment, fotograaf Erlend Štaub ja mina), lisaks veel ajakirjanik Kristina Herodes videograafiga, kellega ülekande jaoks vaheklippe salvestati.
Moeloojatele oli edastatud palve tulla kohale koos modelliga, teda ise riietada. Modellidele oli edastatud palve ise endale meik ja soeng teha. Kui show oli tehtud, lahkus disainer/stilist modelliga ning Renata desinfitseerits stanged ning sai tulla uus nö vahetus.
Meie eesmärk oli mitte hoida näiliselt rahvahulka kohapeal miinimumis, vaid seda ka päriselt teha, et oht kõigile oleks võimalikult väike ning keegi siiski sealt Covid-19 ega mõnda muud viirust omale ei püüaks. Suur respect Anule, kes selle asja nii targalt ära organiseeris.
Kui soovid pisut kuulamist, siis andsin Kadri Kruusi podcastile intervjuu:
Kogu sellise asja organiseerimise juures, kui pinge ja hirm on ühiskonnas laes, ei saanud me kohapeale kajastamiseks kutsuda pressi, blogijaid, moemõjutajaid – ainult Kristina Herodes tulistas püstolreporterina vägevat sisu Sõbranna ja Elu24 portaali. Seega oli eriti rõõm kuulda ja näha, kuidas näiteks saated nagu “Duubel”, “Terevisioon” ja “Õhtu” siiski meie sündmust kajastasid, hoolimata sellest, et telet kohapeale kutsuda ei saanud. See oli siiski ajalooline – teha SELLISTES tingimustes sellist sündmust! Nii äge!
Jagan veel Aldo Järvsoo mõtteid: “Usun, et ma ei ole ainus disainer, kes sai elus esimest korda istuda ”saalis” esireas oma show’l.
Tavaliselt olen ma korralikus kardiotrennis tagaruumis, kus loomulikult on mõni ese ununenud stuudiosse, keegi alati ei leia kingi üles, mõni kleit läheb alati valetpidi selga ja tagaruum on veel kottpime ka, et pealtvaatajatele jääks mulje, et modellid lihtsalt vahetavadki rahulikult riideid 2minutiga ning backstage on see imedemaa, kus kristallpokaalid kõlisevad kokku ja moekunstnikud sätivad tunde siidlehve õigesti seotuks. Oh ei.”
Aldo mõtteid olen ka ise kogenud, olles eelmisel TFW-l Tallinn Dollsi moemaja tiimis, mäletan väga hästi, kui raju andmine backtage’is oli. Praegu oli sellega võrreldes palju rahulikum, hoolimata sellest, et disaineritel oli salvestusel piiratud aeg võtta, mille jooksul oma show ära teha.
Tegin ka ise ühe moenädala teemalise podcasti Anne & Stiili veebi. Külaliseks oli Kristina Viirpalu:
Lisaks läks nii toredasti kihama sotsiaalmeedia! Kuna me publikut kohale kutsuda ei saanud, tegime Instagrami üleskutse #TFWfrontrow, et inimesed jagaks ka teistele näha oma moenädala rõivakomplekti. Kui mõningad TFW esireas istunud või suure moefännina pildis olnud inimesed olid kadunud või üsna vaiksed ja ilmselt (võib-olla) piilusid rahulikult kodus show’d ära, siis teised näitasid oma siirast poolehoidu kodumaisele moekunstile ning elasid täie rinnaga kaasa, näidates ja levitades ka teistele, et VAU, SELLINE asi toimub! Vabandust mu õhinat, aga no tõesti, minu jaoks oli moenädal nagu soe päike selles kodus istumise ja töökohtade kaotamise maailmas.
Muidugi on ka viimaste kuude elu palju mulle õpetanud inimeste kohta, mida ma varem ei osanud näha või eeldada-uskuda. On ühed, kes järjepidevalt tõestavad, et nendega saab minna läbi tulest ja veest – nad teevad asju “mängleva kerglusega”, aga samas kire ja suure tööga, aga teised, kes justkui tunnevad, et kui nad piisavalt palju isiklikku tähelepanu ja hellitamist ei saa, siis ei huvitu nad asjast väga. Pigem näiliselt.
Muide, Mariliis Niine on selline noor äge tegija, kes lõi oma brändi Waterproof Knitwear. Nagu nimigi ütleb, siis on tegemist veekindlate kudumitega. Proovisin ühte selga ja pean tõdema, päris palju kaalus – aga äge! Hoian talle pöialt!
Nüüd veel mõningad nopped, mida mul telefoniga tabada õnnestus:
