Tagasi lapsepõlve: kuidas kõik alguse sai?
Kuidas kõik alguse sai? Kuidas sa sattusid ajakirjandusse? Neid küsimusi küsitakse minu käest aeg-ajalt ikka ja vastuse andmiseks kipun ma minema mõttes lapsepõlvesõbrannade mängumaale, sest just seal kasvas minu armastus fotograafia vastu, mis tõi mind ajakirjandusse. Katsun teha lühidalt.
Kõik sai alguse sõbrannadega niisama klõpsimisest ja pildistamisest. See kõik oli puhas lõbu, mis sai nakkuse meie pundi kõige kunstilisema neiu Grete Ulman-Kanti kirjanikust isalt Mihkel Ulmanilt, kes meid ikka aeg-ajalt jäädvustas. Tema oli ka minu esimene mentor, kes aitas valida fototehnikat, osta kaamerale välk ning kritiseeris mu fotosid, suunates mind olema loomingulisem. Vahel olin ise mõnest kaadrist hirmsasti vaimustuses, aga tuli välja, et minu idee ei olnud sugugi nii uus ja värske.
Olles seltskonnaajakirjale Just! mõned pildistamised teinud, kasvas minus aastast aastasse huvi pressifotograafi töö vastu, kuni sattusin läbi heade sõprade Delfisse töövestlusele. Töötasin sealses fotoosakonnas kaheksa kuud ning sai selgeks, et sealne koormus hirmutab mind. Uuesti tööd otsides sattusin vestlusele Anu Saagimi juurde ning seal sai asi otsustatud – proovin kätt reporterina Postimehe alamportaalis Elu24.
Nüüdseks on minu teekond jõudnud Õhtulehe paber- ja netiveergudele ning tegelen lisaks kirjutamisele mõnuga fotograafiaga edasi. Mulle pakub rõõmu, kui saan oma kirjutise juurde ise pildid teha. Muide, loomingulist poolt on minus endiselt vaja arendada!
Lisaks minule pildistab aktiivselt ka fotodel poseeriv lapsepõlvesõbranna Triin Käärid, kes mõni aeg tagasi Saksamaalt elamast naastes meie kunagise kamba taas kokku tõi. Meid jäädvustas Grete Ulman-Kant, kellega koos Triin Pärnus ja väljaspool mõnuga kunstilisi fotosessioone korda saadab.
Seeria sai jäädvustatud selle aasta suvel ja vahva oli näha, kuidas Grete märkmik käes oma mõtteid teoks saadab. Minu spontaansusele vastukaaluks oli see põnev eeskuju ja hea ettevalmistus.
Olles harjunud seltskonnaüritustel ja punasel vaibal poseerima, oli minu jaoks huvitav näidata enda loomulikumat külge. Vastupidiselt malbele naeratusele pidime pigem olema tõsised ja isegi ülbe hoiakuga. Tundsin, et avanen ja võin isegi täitsa äge modell olla 😉
Palju on veel ees ja juba planeerime kõigi asjaosalistega uut seeriat! Olge kuuldel!
