GALERII: nostalgia üledoos Haapsalus
Haapsalu nostalgiapäevi õnnistati sel aastal vihmaga. Kui kogunemise ja paraadi sai kuivas ära vaadata-pildistada, siis lossihoovis toimunud sündmus kujunes juba liiga niiskeks. Sellest hoolimata ei lasknud keegi tujul langeda ning nostaligast võeti viimast!
Pildistamise mõttes on igal aastal septembrikuus Haapsalus toimuvad nostalgiapäevad ideaalsed, et tabada retrohõnguliselt rõivastatud inimesi ning sõidukeid nende ümber. Ma lausa naudin neid läbimõeldud komplekte, millesse naised ja mehed end on riietanud. See stiil on miski, mis meenutab mulle vanaema pungil riidekappe, mis täis ilusaid lillelisi kleite, salle ja kandilisi käekotte. Imeline!
Rahva seas leidus nii hipisid, pruute, päästjaid kui õlut rüüpavaid “sportlasi”.
Kuna ma ise olin end kurguni kinni pakkinud, sest 13 kraadi ja vihm ei tundunud mulle parimaks komboks, siis imetlesin läbi kaamerasilma neid, kes halvast ilmast hoolimata tuju hea hoidsid ja mõnuga kleitide lehvides kogunemist nautisid.
Päris paljud tulevad nostalgiapäevadele kohale sõprusseltskonnaga – mitmekesi ikka lõbusam ja kamba peale saab vana sõidukit putitatud ka, kui too peaks üles ütlema. Me oleme ka Rainiga juba teist aastat haudunud plaani sinna minna seltskonnaga, aga sel korral heidutas meid ilmateade nii, et lihtsalt ei riskinud vana kastiautoga reisimist ette võtta. Risk on alati, et äkki ei jõuagi õigeks ajaks (või üldse) kohale 🙂
Paraadil oma sõidukiga osalemine ei maksa midagi, seega võib igaüks sinna kohale minna ja järjekorda võtta. Peamiseks kriteeriumiks on see, et sõiduk oleks vana ja soovitavalt Nõukogude Liidu ajast pärit. Peab ette hoiatama, et paraadil on sõidukeid sadu ning sel aastal kestis see ligi kaks tundi. Vahepeal oli tunne, et see ei saagi kunagi otsa, sest sõidukeid aina jätkus ja jätkus. Jalgrattad, võrrid, traktorid, veokid, nunnud mossud ja Ladad olid kõik esindatud. Paraadi sihtpunktiks olevasse lossihoovi mahtus neist vaid kolmandik.
Lossihoovis läks pärast paraadi lahti korralik pralle ning vihmasajus sai nautida nii moeetendusi kui muid esinemisi. Minu suureks rõõmuks pandi väljaspool müüre püsti vanavara turg, kust sai osta nii hilpe, aksessuaare, mööblit kui köögitarbeid. Kui kuskil on miski kirbukas, unustan ma kõik muu ja sukeldun asjade vahele. Kui eelmisel aastal jäin tühjade kätega, siis sel korral skoorisin omale nahast lehmamustriga saapad, täiesti uue tallaga!
Kokkuvõttes tasus taas see matk Haapsallu ette võtta. Boonusena avastasin uue nunnu restorani, mis imelist Tai toitu pakub. Vürtsikas kanakarri tõmbas nina higiseks ning andis kehale ohtralt sooja. Nagu alati, läheb nostalgiapäevadel veel korralikuks peoks ka, aga selleks ajaks olime meie juba tagasi Tallinnas.
