2021 – prioriteetide ümberjaotumise aasta

Loen alatasa siit-sealt, kuidas aastad 2020 ja 2021 on olnud inimeste elus ühtedest hullemate seast ning pean tõdema, et minuga see nii läinud ei ole. On olnud ka hullemaid. Pigem tunnen mõnusat enesearengut ja kasvamist, loomulikult on see kõik vürtsitatud ka mõningate pisarate ja väljakutsetega, aga that’s life!

Aastat lõpetama sobib minu silmis suurepäraselt 16. detsembril Fahle Galeriis pildistatud fotoseeria, mille jaoks valisin selga rõivad kodumaise brändi Ellen Richardi loomingust. Kui tihti saab mind näha tugeva meigiga, pigem rohkemaid ehteid ning värvirohkeid riideid kandmas, siis sel korral valisin teise suuna. Nii lihtsalt on viimase aja meeleolu. Ellen Richard esindab minu silmis minimalistlikku, ajavoogudest sõltumatut ja tugeva karakteriga disaini, mis on ka ühtaegu silmapaistev ja eristuv.

Ma pean tunnistama, et vahel ma lihtsalt väsin. Väsin värvidest, ohtrast meigist, punastest juustest ja paljudest ehetest. Siis kannan ma musta, teen piisavalt katva jumestuse põhja, et ma päris kahvatu välja ei näeks ning värvin vaid ripsmed. Tunnen end ise ja hästi ning avastan minimalismi, milles ma end nii väga turvaliselt pole tundnud. Nagu näha, siis ka Ellen Richardi rõivastele andsin siiski oma naiseliku nägemuse juurde – must konts, keskkohta paljastav pluus ja punased kiharad moodustavad pisut seksika koosluse.

Seeria juurde valisin Ellen Richardi esimese kõrvarõngaseeria BODY raames sündinud mustvalged iludused. “Mitte ükski ehe pole teisega identne, mis meie jaoks tähendab väga elulist ja isikupärast lähenemist loomingusse. Mood peab olema kordumatu, täpselt nagu Sinagi,” avavad disainerid Kristi Pärn, Andreas Kübar ja Grete Rämmal ehete tausta. Nii minu mõtteviis! Tutvu ehete seeriaga SIIN.

Kui ma siin juba sellest väsimisest rääkisin, siis olen avastanud, et olen hakanud tüdima Tallinna melust. Sel aastal olen tundnud aina enam vajadust olla omas kodus Pärnus ja teha siit kaugtööd. Mõnus on käia aeg-ajalt pealinnas, kapata seal üritustelt läbi, näha armsaid inimesi ning teha ka saate jaoks klippe, aga esimesel võimalusel tahan tulla koju, mida olen hakanud oma käe järele mudima ja sättima. See kõik on minu jaoks väga eriline, ilus ja tähendusrikas kulgemine, hoolimata sellest, et kõik siin (kirjutan seda postitust Pärnu kodus köögilaua taga) veel nii ilus ei ole.

Nüüd siis aga aasta õppetundide juurde 😉

Usalda oma vaistu – Seda õpin ikka ja jälle. Võin öelda seda, et mul on inimeste suhtes kõhutunne ja kui ma kohe alguses end õigesti ei tunne, siis ei hakka seda kunagi tundma. See kehtib nii kolleegide, sõprade kui ka suhete suhtes. Vahel arvan, et mõnele asjale on vaja aega. Aga sorry, meil ei ole nii palju aega. Tegemist on väärtusliku varaga, millega peame õigesti ümber käima ja seda pole mõtet raisata sellele, mille suhtes pole päris õige tunne. Küll ma seda õpin veel uuesti ja uuesti kohe kindlasti.

Ole vapper – Ma löön ikka tihti hirmust kangeks kui mõnele uuele väljakutsele mõtlen. Uskuge või mitte, ma olen ikka totaalne argpüks, kui on vaja teha suuri muudatusi või võtta vastu uus äge projekt. Ma lihtsalt sunnin end elama, sest muidu ei juhtuks ka neid häid arenguid minu elus. Muidu ei saaks ma tunda õnne õnnestunud sündmusest või armastusest minu hinges. Riskida tuleb, aga mitte nende asjade suhtes, mille suunas kõhutunne “ei-ei” ütleb 🙂

Tunne ära hinge mattev stress – See on siis see hetk, kui tasub peatuda ja vaadata olukord kaine pilguga üle. Miks sa oled stressis? Kuidas saaks oma aega paremini planeerida? Kas on mingi variant enda keha toidulisanditega toetada? Vahepeal ma töötasin nii õhtuti kui nädalavahetuseti. Kui teised inimesed käisid suusatamas ja korraldasid sõpradega uhkeid õhtusööke, siis istusin mina arvuti taga ja kirjutasin või toimetasin lugusid. Vahepeal lasin enne projekti arvutis lahti löömist korraliku peatäie nutta, sest ma tundsin, et ma lihtsalt ei suuda sellega enam tegeleda. See on siis see hetk, kui vaadata oma tegemised kaine pilguga üle ja jätta need, mis pakuvad pigem rõõmu.

Mõned rõõmu toonud projektid olid minu jaoks endiselt sügisene neli päeva kestnud Tallinn Fashion Week, mis seekord toimus täitsa päriselt, mitte ainult veebis ning millele tegin juba teist aastat kommunikatsiooni, aga ka Roosikrantsi roosade vaipade päeva sündmus. Ma olen ikka vist totaalselt moemaailma ja selle ümber toimuva sõltlane, sest tõesti, moekunsti toetamine ja selle lähedal olemine paneb mind naeratama! More of that please!

Toeta oma keha kõikvõimalikul viisil – Minu eesmärk on süüa hästi ja süüa tervislikult. Endiselt ei osta ma oma koju tooteid, mis sisaldavad gluteeni ja laktoosi, ka valge suhkur pole teretulnud. Sunnin end liikuma ja käima jalutamas, sest trennide fänn ma endiselt ei ole. Kui juhe jookseb töötamisest kokku, siis lihtsalt tuleb võtta paus ja lasta endal olla. Vahel panen muusika põhja ja teen köögis mõned uljamad tantsuliigutused. Muidu lihtsalt kaob tervisega ka eneseusk, sest me põleme läbi, kui keha korras ei hoia.

Talitse oma emotsioone – Hoolimata sellest, et mul oli väga raske ja äge suvi samal ajal, otsustasin ma oma emotsioonidega ise ja üksi tegeleda. Neid ei ole vaja kellegi teise peale välja valada, oma kibestumist ja otsuseid pole vaja vihaks keerata, need tuleb läbi nämmutada iseendas ning neile leida lahendused. Niisiis istusin Pärnu koduaia võrkkiiges ja mõtlesin, kuidas ma end tunnen ja miks ma nii end tunnen. Leidsin negatiivsetele tunnetele ja enesehalale vastused ning sain aru, et nad tekkisid sellepärast, et mul olid endas mingisugused asjad lahti harutamata. Seega, kui tunned kadedust, kibestumust või end mõttetu, isegi väärtusetu inimesena, siis ära ela neid kontrollimatult välja süütute inimeste peale. Aruta, aruta üksi, sõbra või professionaali abiga juhtmed oma peas lahti ning lähed edasi palju kergemana.

Kokkuvõtvalt tunnen, et on olnud pigem hea aasta, mil olen enda kohta palju avastanud, end teostada saanud ning vaatan uuele aastale vastu isegi täitsa õnnelikuna. Jah, “isegi täitsa”, sest ma olen siiski tavaline eestlane, kes veel õpib hetkest rohkem mõnu tundma ning on harjunud elu ettevaatlikkusega elama. Siiski, nii mõndagi on vabaks lastud ja kui alati ei lähe asjad nii nagu planeerisid, siis MIS SIIS IKKA!

Uuest aastast ootaks ma endalt seda, et suudaksin lõpuks autojuhiload ära teha, aega veel paremini planeerida ning oma rahaasju targemalt organiseerida 🙂 Bye-byeee…