My Turkish delight
Sel aastal on mind elu kostitanud juba kolme vägeva reisiga – jaanuaris käisin esimest korda Egiptuses, ning aprillis ja maikuus Türgis. Kõige meeldejäävam ja erilisem oli minu jaoks aga Türgi ning sinna tahaks minna tagasi veel ja veel. Kirjutan oma kogemustest ja tähelepanekutest lähemalt, vahele lisatuna telefoniga klõpsitud kaadrid. Kirjutada on palju, loodan, et peate vastu!
Hotellid
Me peatusime õega mõlemad korrad Alanya linna külje all Türkleris. Ööbisime kahes hotellis – esimene kord Sentido Numba Bay ja teine kord Eftalia Splash. Olgu kohe öeldud, et Sentidosse soovitan tagasi minna, sest tegemist on kauni hotelliga, millel oma rand ja mõnus rannabaar. Kõik näeb ilus välja, on üsna uus ning teenindus ja toit on samuti hea. Kokkuvõttes on olek seal hubane ning ka lastele jätkub tegevust. Hotellide kohta tasub eelnevalt maad kuulata ja kommentaare lugeda, sest viis tärni on endale pea igaüks külge kleepinud. Eftalia Splash oli aga üsna suur, ägedate torudega, kus alla lasta, aga toit polnud nii vägev kui Sentidos ning ka söögisaal oli suur, ebamugav ja lärmakas. Andsime restoranis toimuvale hüüdnimedeks “loomaaed” ja “näljamängud”.
Shopping
Türgis tasub käia ka poodlemas, sest lisaks igasugu võlts-Guccile on seal müügil ka toredat kohapeal valmistatud moodi, mille saab osta hinnaga, mida ta tegelikult väärt on – näiteks käekoti eest käisin välja viieka ja teksatagi eest vaid pisut rohkem. Avastasime Alanyas ka muid toredaid poode, kus leidub igati kvaliteetset ja ilusat kaupa, kaasa arvatud tee, maitseained. Lisaks soovitan kohapealt nahast tooteid osta, sest väga ilusaid ja mugavaid kingi ning käekotte saab üsna hea hinnaga, oleneb, kui palju ise kaubelda viitsid.
Liiklus
Jah, liiklus ei ole seal siiski sama, mis Euroopas. Täitsa tavaline on, kui keegi suurel kiirusel ilma suunatuld näitamata sulle teel ette vajub ning lisaks paistavad olevat kiiruspiirangute liiklusmärgid vaid soovituslikud. Sõitsime ka kohaliku bussiga, pileti eest maksime umbkaudu euro näo kohta. Huvitav oli jälgida, kuidas puupüsti täis bussides bussijuhil raha vedeleb lahtiselt igapool laiali – varastamine ei ole seal teema, muideks. Bussist maha minnes ütled vaid, kust peale tulid ning makstad talle sinna rahahunnikusse oma summa juurde.
Linnas läksime aga ühel päeval valesse bussikasse ning küsisime esimese peatuva bussijuhi käest, kas Türklerisse saab. Tüüp noogutas, võttis meid peale pani paar peatust edasi maha ning käskis paigal olla, meie buss alles tulevat. Keegi sind ripakile kuskil ei jäta, alati antakse soovitusi, kuidas elusalt sihtpunkti jõuda ning vajadusel ka aidatakse.
Meri versus bassein
Mina hästi ei mõista seda, miks eelistavad inimesed peesitada mürgise veega täidetud basseini ääres, kui mõned meetrid eemal laiub tõeliselt mõnus rand jalgu masseeriva liiva ja sooja veega. Basseinid haisevad, mõjuvad halvasti nii nahale kui minu puhul ka juuksevärvile. Iga kell soovitan hoolitseda oma heaolu eest ning nautida kohalikku merevett – pärast reisi on nahk tõeliselt pehme ning enesetunne palju parem.
Pidudest
Pidutseda võib seal 24/7, mulle tundub. Hotellid hoolitsevad oma programmiga selle eest, et inimene kaugemale üldse ei läheks ja pidevalt midagi teha ja vaadata oleks. Show’d saab nii päeval kui öösel. Nii mõnigi õhtune esineja on tore vaadata ning Eftalia rannas asuv rannaklubi kostitas esimestel öötundidel mõnusa house-muusikaga, mis mu kohe tantsima tõmbas. Kuna vene turiste on seal tohutult palju, siis mingi hetk mängitakse vene muusikat… Ja Meisi suundub selle peale kuskile mujale.
Mitmed korrad külastasime Club Summer Gardenit, mis asub lageda taeva all ja kus on alati päris palju rahvast. Seal on seltskond kirev ning turistid ja kohalikud segamini. Kokteilid pigem kanged ja muusika enamasti minu meele järele.
Toit
Toit on Türgis hea. Õde nautis mul eriti igasuguseid pajaroogasid, mina pigem salateid ja liha. Toit oli alati värske ning mahlakas ja hästi maitsestatud. Salati peale pigistasime värsket sidrunit ja raputasime juurde pipart. Kui oleme kuulnud jutte, et magus ja koogid on seal liiga magusad, siis meie sattusime vaid mõnusate koogikeste ja snäkkide peale. Erilised lemmikud olid mul porgandikook, spinati- ja moonikook. Loomulikult nautisin ka omletti ja döner kebabit. Külastatud sai ka igasuguseid kohalikke söögikohti, mis kunagi pettumust ei valmistanud.
Näiteks pärast ööklubi külastamist suundusime öisele supile, mille kõrvale serveeriti värsket tomatit, kurki ja kohalikku saia. Ja seda ikka lopsakalt ja heldelt. Nigelaks ei jäänud ka hommikusöögilaud, kui vaatasin imestusega, kuidas friikaid, oliive, moosi, juustu, sinki ja snäkke lauale aina juurde kanti.
Au naturel
Kui Eestis armastan ma end korralikult meikida ja ilma põhjaliku jumestuseta pigem välja ei lähe, siis seal nautisin naturaalset välimust. Silma alla pisut peitekreemi ning ülemistele ripsmetele veekindlat ripsmetušši ja olemas!
Küll aga on väga tähtis end kreemitada ning eriti näonahka tuleb kaitsta päikese eest, et mitte pärast puhkust nagu kortsu tõmmanud rosin välja näha. SPF 20, 25 või 30 oli mul alati näol ning keha kreemitasin kümnesega. Kaabu on alati peas ning näole saab kenasti jume ka isepäevituvate toodetega. Minul on selleks hetkel Vita Liberata puuder, mis aitab ka näole kena jume saada.
Alanya linn
Kuna meie jaoks oli lennureis piisavalt väsitav, siis Alanya piirkonnast kaugemale ei reisinud. Linnas tasub külastada lossi, Cleopatra randa ning vaadata ära ka sadama piirkond. Koht on nii mõnus küll, et ka kaart taskusse pista ja lasta endal tänavatesse ära eksida.
Kohalikud viisid meid ka mägedesse lõunasööki nautima ja allikavette ujuma, seega olime sellega piisavalt rahul.
Türgil on muidugi pakkuda tohutult palju vaatamisväärset ja selle avastamiseks kuluks kuid ja kuid. Mina tahaks kindlasti tagasi minna ja veel näha, ka neid põhilisi turistikaid, mis piltidel eriti efektsed välja näevad.
Mehed
Mehed on seal tõesti teema. Kaunid Euroopa naised on väga hinnatud ja pisikesed õed punapea ja blondiin said seal tõesti kenasti tähelepanu. Kui tunned, et Eesti mehed sind ei taha, enesehinnang on madal ja üldse tunned end koledana, siis seal saad kohe enesekindlust juurde. Instagram on pärast esimesi postitusi kirjadest umbes ja mehed naeratavad ja teevad juttu iga nurga peal. Kui aga viisakalt korvi annad, siis enam pealetükkivamaks ei muututa, vaid arvestatakse sinu sooviga. Muide, niisama on ka nendega tore lobiseda, enamasti kohanetakse sinu meeleolu järele.
Saime 23aastaselt ärimehelt ka loengu kohalike meeste kohta. Nimelt jätavad mitmed tööle minnes oma abielusõrmuse koju, et siis turistidega pärast tööd oma naist petta. Kohalikud mehed pidid olema turistide jaoks justkui magnet ning eriti on seal teemaks vene naised, keda leidub tõesti igalpool, üks paljastavam ja võltsim kui teine. Süstitud pardihuuled, meetrised kunstripsmed, võltsrinnad ja -tagumik on popp teema. Päris mitmel on olnud mõne Euroopa neiu või venelannaga suhe või hoitakse niisama veel mõnda aega pärast puhkust nendega kontakti. Korraga tekstitakse mitme naisega – kunagi ei tea, kellega täna õhtul näkkab (siiski usun, et kõik tüübid päris ühesugused ei ole). Kohaliku sõnul meeldivad neile Euroopa naised, sest nad on kultuursemad kui kohalikud. Kohalikuga abiellunud naine võib väidetavalt olla ka rohkem türklane kui mõni seal üles kasvanu.
Suhelda on kohalike meestega lihtne ning mitte kõik ei löö kohe külge, piisab vaid ka niisama lobisemisest ja elu arutamisest. Teada kohaliku eluolu ja kultuuri kohta palju. Oma riiki hoitakse väga ja südamega ning lugu peetakse üksteise varast. Ka turiste hoitakse – toovad nad ju raha sisse.
Midagi halba kohalike kohta öelda ei ole, tüübid on vahvad, külalislahked ja jutukad ning kui naised kipuvad tihti pahura ja tõsise pilguga olema, siis on neist ka nii mõnigi valmis naeratama ja suhtlema. Pean tõdema, et Türgi tekitas minus soovi veel ja veel tagasi minna, ka pikemaks ajaks.
Veel mõningaid pildikesi:
Reisil 
Pärast reisi
One Reply to “My Turkish delight”