Suvine puhkus! Horvaatia – place to be?
Minu suvine puhkus on selleks korraks läbi ning seega on nüüd hea piltidelt vaadata ja meenutada, kuidas möödus seiklus 35kraadises kuumas Horvaatias. Reisi Horvaatiasse võtsime ette kahe autoga ja kaheksakesi ning põrutasime Tallinnast Spliti linna kanti Podstrana randa, et seal nädalaks kinni pandud korteris mõnusalt aega veeta. Seda ma pean küll ütlema, et pikad sõidud autoga olid megaväsitavad, aga Podstrana rand ja imeline Horvaatia korvasid kuhjaga selle vaeva.
Esimene pilt on vaade meie korteri aknast ning siin poseerin ma puhkuse esimesel päeval kodumaises moeloomingus – kohvrisse pakkisin ma hulga kleidikeste juurde Kadri Kruusi kotikese, mida kandsin ka Vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõttu kajastades ning Tallinn Dollsi imemugava ja värvika särgi, õhtuteks sinise jumpsuiti.
Rannaäärsed vaated ja mäed on Horvaaias imelised, nad isegi panid unustama selle, et kohalik elu tundub natukene räpakas. Näiteks mööda kauneid tänavaid jalutades võib kuskil vedeleda prügihunnik või hulbivad niisama pudelid vees.
Esimene päev möödus meil rannas lõõgastudes, aga seejärel tekkis mul soov ringi vaadata ja pildistada. Niisiis võtsime ette pisikese matka mägede suunas.
Podstrana rannast üles mäkke viiv pisikene tänav tõi meid kellegi koduhoovi. Alustuseks avastasime roostetava auto ning palju edasi ei julgenud minna, sest paistis, et kuskil prügihunniku taga elab inimene koos oma kassi ja eesliga.
Auto oli meile loomulikult suureks rõõmuks, sai teha nii ossikükke kui ka hüppeid.
Üks suurimaid rõõme oli, et puudelt sai noppida vastvalminud viinamarju ja viigimarju. Viimaseid polnud ma kunagi varem proovinud, seega elevus oli suur.
Peaaegu iga maja Podstrana ranna ääres on apartment, mida turistid omale välja üürida saavad. Meie majas elas omanik ise sees ning hoidis toimuval hoolega silma peal, kostitades vajadusel kohaliku napsiga või pakkudes kala grillimise teenust. Reisi vältel sai korduvalt naljatletud, et võiks lausa sinna jääda ja omanikule tutvustada puuküürniku põhimõtteid. Nali naljaks, koduigatsus tuli ikka lõpuks peale!
Praegu võin ma kindlalt öelda, et Horvaatiasse tasub tagasi minna ja koht on puhkamiseks, mägedes matkamiseks, päevitamiseks ja jalutamiseks imeilus! Tundub, et ka hinnad ei ole veel üle mõistuse lakke löödud ja söönuks saab kenasti. Toidu juures hakkasime igatsema värskeid salateid, sest prae juurde seda automaatselt ei pakutud.
